JUHTKIRI
Heaolumajanduses ei ole majanduskasv eesmärk omaette, vaid pigem viis inimeste ja planeedi heaolu suurendamiseks. See kontseptsioon on populaarsust kogumas ning juhid kogunevad 2025. aasta mais Islandile heaolumajanduse foorumile. EuroHealthNet Magazine'i see number sisaldab lugusid inimestelt ja organisatsioonidelt üle kogu Euroopa, kes aitavad muuta majandust ja ühiskonda tervemaks ja jätkusuutlikumaks. Üleminek heaolumajandusele ei tule aga ilma takistuste ja kompromissideta. Oma juhtkirjas jagab EuroHealthNeti Caroline Costongs oma arusaamu ja kaalutlusi meie ees seisvate väljakutsete ja edasise tee kohta.
Selle ajakirjanumbri ilmumise ajal olen teel Islandil Reykjavikis toimuvale heaolumajanduse foorumile. See kõrgetasemeline kokkusaamine toob kokku juhid, praktikud ja muutuste eestvedajad, et arutada, kuidas saaksime oma majandust kujundada nii, et see toetaks paremini inimeste ja planeedi heaolu. Heaolumajandus tagab, et SKP-ga mõõdetav majanduskasv ei ole eesmärk omaette ning et see edendab, mitte ei kahjusta tervist ja heaolu, nagu tänapäeval liiga sageli juhtub. Heaolumajanduse raamistikud saavad ELi ja riiklikul tasandil üha rohkem tähelepanu ning EuroHealthNetina soovime oma partnerluse, sotsiaalse võrdsuse, keskkonna ja tervise projektide ning selle ajakirja kaudu sellele hoogule kaasa aidata.
Sellegipoolest tunnen end veidi ebamugavalt. Ühelt poolt pean oluliseks kohtuda rahvusvaheliste kolleegidega, et üksteist inspireerida ja üksteiselt õppida ning heaolumajanduse visiooni luua. Teisest küljest tean, et Islandile reisides panustan kliimamuutustesse ja õhusaastesse, õõnestades oma reisi tegelikku mõtet. Võib-olla peaksin hoopis rohkem pingutama kohalikul tasandil, et kohtuda ja jagada teadmisi inimestega, kes seisavad silmitsi vaesuse ja igapäevaste raskustega, muu hulgas.
See dilemma on vaid üks näide väljakutsetest, millega kaasneb majanduste ümberkujundamine, millesse me oleme aheldatud; see tee on harva hõõrdevaba ning hõlmab valikuid, huvide üle läbirääkimisi ja kompromisside tegemist.
Heaolumajandusele ülemineku dilemmad
On palju poliitilisi algatusi, mis aitavad kaasa heaolu suurendava ja seega heaolumajandusega kooskõlas oleva majanduse saavutamisele, millest paljusid käsitletakse ka selle ajakirja artiklites. Nende hulka kuuluvad keskkonnasäästlikud ja õiglased tervishoiusüsteemid, nagu see, mida Austria ehitab, investeeringud pigem rohujuure tasandi kui tippspordi, laste heaolu algatused, näiteks Islandil, kvaliteetse une edendamine, soolise võrdõiguslikkuse poliitika ja fiskaalstrateegiad, mille eesmärk on tasakaalustada sotsiaalseid ja majanduslikke tulemusi.
Siiski on meie majandus meid lukustanud struktuuridesse ja käitumisviisidesse, mida on väga raske muuta. Seega pole muutuste tegemine võimalik ilma märkimisväärsete kuludeta nii individuaalsel kui ka ühiskondlikul tasandil. See tähendab, et väga vähesed poliitilised valikud on täielikult kasulikud kõigile ja paljud neist on mõne inimese, sektori, koha jne huvides teiste ees. Näiteks heasoovlikud poliitikad, mis julgustavad vanemaid inimesi kauem kodus püsima, võivad piirata eluaseme kättesaadavust noorematele põlvkondadele. Eksootiliste puu- ja köögiviljade importimine võib mõnede inimeste tervist parandada, kuid nende transport aitab kaasa reostusele ja muudab need sageli madala sissetulekuga leibkondadele kättesaamatuks. Fossiilkütuste vähendamine aitab keskkonda, aga kuidas on lood inimestega, kelle elatis neist sõltub?
Kas meie, rahvatervise kogukonnana, oleme varustatud nende dilemmade lahendamiseks ja selge seisukoha võtmiseks sellistes küsimustes, millest paljud on keerulised ja eetilised? See on oluline, kuna need mõjutavad nii rahvastiku üldist tervise taset kui ka tervisealast ebavõrdsust ja põlvkondadevahelist õiglust, nagu EuroHealthNet rõhutab, kui panustame eelseisvasse... ELi põlvkondadevahelise õigluse strateegia. EuroHealthNet töötab välja eetikaraamistikku, mis aitab meil seda teha ja suunab meie tööd heaolumajanduse valdkonnas. See hõlmab ka seda, kuidas me suhtleme erasektoriga, et pidada läbirääkimisi huvide üle üldise tervise ja heaolu parandamiseks ning tagada nende vastutus.
Polariseerumise vältimine
Need dilemmad ei ole rahvatervise valdkonnas uued, kuid avalikus arutelus ja sotsiaalmeedias muutuvad need üha keerukamaks – ja nähtavamaks. Peame olema teadlikud ka sellest, et heaolumajanduse ümber käivad arutelud võivad viia polariseerumiseni, eriti tänapäeva kiiresti muutuvas poliitilises, sotsiaalses ja tehnoloogilises kontekstis. Inimestel on erinevad väärtused ja põhimõtted, kusjuures äärmusparempoolsed rühmitused on spektri kõige lõpus.
Kui tugevalt peaksime suruma peale paradigma muutust, mis peegeldab heaolumajandust, kui mõne jaoks kõlab see nii, nagu me propageeriksime majanduskasvu langust? Või peaksime valima nüansirikkama lähenemisviisi? Kas me ei peaks keskenduma konkreetsetele dilemmadele ja kompromissidele ning enne keskkonnaalaste piiride ja sotsiaalsete aluste poliitiliste lahenduste kavandamist paremini kuulama erinevaid vaatenurki?
Ma soovitan seda lugeda väljaande intervjuu Dominic Wattersiga, kes jagab oma kogemust struktuurilisest ebavõrdsusest eluaseme, toidule juurdepääsu, sissetuleku ja laste kasvatamise osas. Tema ja paljude teiste isiklikud kogemused puuduvad valitsemisotsuste tegemisel liiga sageli. Selliste isiklike lugude esiletõstmine võib aidata kaasa paremale arusaamisele, et teha heaolumajandusele üleminekuks vajalikke raskeid valikuid.
Võimsate huvide vaidlustamine
Keegi ei taha majandust, mis inimesi ekspluateerib, kahjustab keskkonda ning kahjustab tervist ja heaolu. Ometi on väga vähesed valmis muutuste kulusid kandma. Rikkad ja võimsad kaitsevad oma huve – ja neil läheb hästi.
Euroopa Komisjon on lisaks kaitsetööstuse edendamisele ja Euroopa ümberrelvastamisele seadnud konkurentsivõime oma Põhjatäheks. Praegused ELi dereguleerimispüüdlused on suunatud kaubandustõkete kõrvaldamisele osana uuest ühtse turu strateegiast. Samal ajal õitseb tööstuse lobitöö, mis muudab alkoholi, tubaka, ülitöödeldud toiduainete ja muude tervist kahjustavate toodete reguleerimise raskemaks kui kunagi varem.
Nendel reformidel on riiklikud tagajärjed. Näiteks Prantsusmaal nõrgestati hiljutist eeskirja, mis keelas lühikesed lennud rongivõimaluste olemasolul. Iirimaa plaan lisada alkoholi etikettidele tervisehoiatused võib olla järgmine. Neid võimsaid huvisid on raske ületada, eriti kuna meie endi ressursse ähvardab vähenemine. Rahvatervis ja heaolu võivad ELi eelseisvates pikaajalise eelarve aruteludes aastateks 2028–2034 veelgi vähem prioriteetseks jääda.
Edasine tegevus
Meie majanduse muutmine heaolumajanduseks on võimalik, kuid see nõuab poliitiliste valikute dilemmade, kompromisside ja mõjude paremat mõistmist ning argumentide ja vastuväidete hoolikat kaardistamist. Samuti peame kaasama laiemat avalikkust, lisaks rahvatervise ja heaolumajanduse kogukondadele. Enamik eurooplasi toetab kliimameetmeidnäiteks, aga ärge usaldage valitsusi tulemuste saavutamisel. Eurobaromeetri andmetel 88% eurooplastest ütleb, et sotsiaalne Euroopa on neile isiklikult oluline, seega on kaasamiseks palju potentsiaali.
Kuulates siiralt inimeste lootusi ja hirme – ning nende muresid töö-, eluaseme-, energiakasutuse, transpordi-, toidu- ja tarbimissüsteemide muutumise pärast –, saame vähendada polariseerumist ja luua toetust. Lahendades nende õigustatud muresid rände, vaktsineerimise ja muude tundlike teemade pärast, edendame usaldust. Luues liite parema tuleviku ühise visiooni väljatöötamiseks ning seda ühiselt edastades ja rakendades, saame vaidlustada olemasolevaid huve ja inspireerida muutusi. See omakorda võib tekitada poliitilise tahte, mis on vajalik suuremat heaolu loovate majanduste loomiseks. Loodan, et teile meeldib lugeda selle ajakirja erinevaid artikleid, kuna need kõik aitavad kaasa sellisele ühisele visioonile.
Selles väljaandes
Caroline Costongs
Caroline Costongs on EuroHealthNeti direktor ning rahvatervise ja tervisedenduse ekspert. Caroline juhib multidistsiplinaarset meeskonda, mis tegeleb tervisealase ebavõrdsusega tegelemise Euroopa ja (sub)riikliku poliitika, propageerimise, uurimistöö ja suutlikkuse suurendamise kallal. Caroline on tegev erinevatel EL ja WHO foorumitel, nõuandekogudel ja erinevates EL projektides ning on ICC – International Council for the European Public Health Conference liige.