EL on ümber mõtisklemas, milline majanduslik edu välja näeb. Kuna SKP ei kajasta sotsiaalset ja keskkonnaalast heaolu, kutsutakse üles looma heaolumajanduse mudelit, mis seab esikohale inimesed ja planeedi. Antoine Oger, Euroopa Keskkonnapoliitika Instituudi tegevdirektori kohusetäitja ja teadusdirektor, ning Taube Van Melkebeke, Rohelise Euroopa Fondi poliitikajuht, uurivad seda muutust.
Euroopa Liidu lepingus on sätestatud, et „liidu eesmärk on edendada rahu, oma väärtusi ja oma rahvaste heaolu“. Viimastel aastatel on EL astunud olulisi samme õiglase ja rohelise ülemineku suunas, eelkõige Euroopa rohelise kokkuleppe kaudu. Käimasolev kolmekordne planeedikriis – kliimamuutused, bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ja reostus – nõuab aga ulatuslikumaid, kiiremaid ja põhjalikumaid meetmeid, et viia ELi majandus tagasi turvalisse toimimisruumi ja kooskõlla omaenda lepinguga.
Jätkusuutlikkuse väljakutse ulatus on selge, eriti geopoliitiliste pingete ja rohelise seadusandluse suhtes kasvava poliitilise skeptitsismi keskel. Kuigi avalikkuse toetus kliimameetmetele on endiselt tugev, on aeg poliitikas tasakaalustada ambitsioonid võrdsusega, et tagada ühiskondlik aktsepteerimine.
Liiga kaua on majanduskasvu ja lühiajalist kasumit kasutatud ettekäänetena inimeste ja meie elanikkonna heaolu kõrvalejätmiseks. See on vale valik ja EL ei saa seda enam endale lubada. Õiglane üleminek heaolumajandusele pole lihtsalt idealistlik; see on hädavajalik. Miks? Sest see pakub sidusat teed õiglasema, rohelisema ja vastupidavama tuleviku poole sotsiaalses, majanduslikus ja keskkonnaalases mõttes.
Heaolumajanduse loomine, mis jääb Maa piiridesse
ELi vahekokkuvõte 8. keskkonnaalane tegevusprogramm tuletab meile meelde, et õiglase ja netoheitevaba majanduse saavutamiseks 2050. aastaks peame oma viimase kümnendi juba niigi vaieldamatult ambitsioonikaid pingutusi oluliselt suurendama. Vastasel juhul ei saavutata temaatilisi eesmärke, nagu maakasutuse muutuse ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemisega tegelemine, energiatarbimise vähendamine, ringmajanduse materjalide kasutamise kahekordistamine ja tarbimisjalajälje vähendamine.
Euroopa rohelise kokkuleppe protokoll on olnud märkimisväärne samm õiges suunas, mitte ainult keskkonnaalaste ambitsioonide osas, vaid ka ELi arusaama muutmises sellest, milline majandusareng tegelikult välja näeb. Asetades kliimameetmed, sotsiaalse õigluse ja pikaajalise vastupanuvõime majandusplaneerimise keskmesse, annab see märku liikumisest kaugemale kitsast sisemajanduse koguprodukti (SKP) vaatenurgast. Kuid sellest ei piisa. Vaatamata kõigile lubadustele kohtas Euroopa rohelise kokkuleppe protokoll siiski märkimisväärset poliitilist tagasilööki, pannes meid kahtlema, kas EL suudab vastu võtta ambitsioonikamaid õigusakte.
Heaolumajandus pakub lahendust. Üleminek heaolumajandusele on suunatud tervikliku poliitilise strateegia väljatöötamisele, mis tegeleb planeedi kolmekordse kriisiga, rahuldades samal ajal majandusvahendite abil põhilisi sotsiaalseid vajadusi. Heaolumajanduse lähenemisviiside arutamisel ELi tasandil peame kõigepealt näitama, et majanduskasv ei ole planeedi piirides heaolu saavutamiseks hädavajalik. Selle asemel on nende piiride sees püsimine heaolu tõeline eeltingimus, kusjuures valdkondlik majanduskasv on vaid üks võimalik vahend selle saavutamiseks.
Majanduskasv saab toetada heaolumajandust teatud sektorites, näiteks puhta energia valdkonnas, kuid teistes, näiteks fossiilkütuste kaevandamises ja kasutamises, muutub see ebaökonoomne ja kahjulik.
Sellest hoolimata rõhutatakse jätkuvalt SKP kasvu, eriti käimasolevates aruteludes ELi globaalse konkurentsivõime tugevdamise üle. See tekitab kriitilisi küsimusi, millele peame vastama: majanduskasv whatJaoks kellega, mille juures hind, ja kui kaua see võib viimaneKes kannab koormat, kui palju see maksab? planeetja kui suur on kasv piisavalt?
Võrdsuse ja õiglase ülemineku keskmes
EL peab omaks võtma ambitsioonika keskkonnapoliitika, mis põhineb õiglusel, mitte ainult keskkonnaalasel, vaid ka sotsiaalsel ja kõigile õiglasel tasandil. Ilma selleta riskib õiglane üleminek kaotada sotsiaalse vastuvõetavuse ja põlvkondadevahelise õigluse. Sotsiaal- ja keskkonnapoliitika vaheline seos, nii nende sünergia kui ka kompromissid, tuleb asetada kõigi tulevaste poliitiliste arengute keskmesse.
Eelseisev läbivaatamine Euroopa sotsiaalõiguste samba tegevuskava on peamine võimalus integreerida uuenduslikke ja vähem majanduskasvust sõltuvaid lähenemisviise ELi sotsiaal-ökoloogilisse režiimi. Tõsiselt tuleks kaaluda selliseid kontseptsioone nagu tööaja vähendamine, universaalsed põhiteenused ja dividendid. Loomulikult peab sellega kaasnema ka sotsiaal- ja sotsiaalpoliitika reformimine. Euroopa poolaasta ja muud peamised aruandlusvahendid, näiteks keskpika perioodi fiskaal-struktuurikavad (MTP-d), et jälgida õigluse jaotuse osas tehtud edusamme sisukamalt.
Samuti saab õppida puudustest ja riiklikust Taastumis- ja vastupidavuskavad (RRP-d) menetlusliku õigluse osas. Need näitavad, et tulevased õigusaktid ja investeerimiskavad tuleb luua koostöös kodanikuühiskonna, sotsiaalpartnerite ja kogukondadega, mitte lihtsalt ülalt alla ellu viia.
Kodanike osalust tuleb kogu ELis tugevdada kooskõlas Euroopa Komisjoni hiljutiste suunistega, mis põhinevad liikmesriikide olemasolevate algatuste kogemustel. Alates kodanike kogunemistest kuni osaluspõhise eelarvestamiseni aitavad need demokraatlikud uuendused lahendada ELi püsivat demokraatia puudujääki ja tugevdada legitiimsust nende silmis, keda see teenib.
Lõpuks peaks põlvkondadevahelise õigluse strateegia eeldatav avaldamine olema kriitiliseks pöördepunktiks, selgeks pühendumuseks tagada, et ELi poliitika kajastaks mitte ainult täna elavate inimeste, vaid ka tulevaste põlvkondade huve.
Olulise mõõtmine: heaolumajanduse näitajad
SKP ei ole enam otstarbekas eraldiseisev näitaja ELi edusammude hindamiseks. Õiglase ülemineku toetamiseks tuleb nii poliitika kujundamisse kui ka rakendamisse integreerida täiendavaid näitajaid ja mõõdikuid. Komisjoni Strateegilise tuleviku aruanne 2023 tegi kokkuvõtte paljudest hiljutistest ja käimasolevatest algatustest, mille eesmärk on töötada välja usaldusväärsed jätkusuutliku ja kaasava heaolu (SIWB) näitajad. Need institutsioonilised edusammud tuleb nüüd poliitikakujundamise protsessis vormistada.
Komisjoni peamine prioriteet peaks olema toetada SIWB näitajate integreerimist ÜRO rahvamajanduse arvepidamise süsteem (SNA), osana 2025. aasta reformist. See tähistaks kriitilist muutust selles, kuidas heaolu ja jätkusuutlikkust riiklikes arvepidamisraamistikes mõõdetakse. Uuendused kajastuksid seejärel läbivaadatud Euroopa rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise süsteem (ESA) 2029. aastaks ja mõjutada teisi ELi peamisi statistikavahendeid, sealhulgas ELi keskkonnaarvepidamine.
Komisjoni põhimõtete integreerimine kavandatud pealkirjade armatuurlaud olemasolevatesse ELi protsessidesse, nagu Euroopa poolaasta, Iga-aastane jätkusuutliku majanduskasvu analüüsja mõjuhinnangud tagaksid, et heaolu ja keskkonnaalased prioriteedid ei oleks pelgalt retoorika. Neist saaks osa ELi valitsemise igapäevasest mehhanismist.
Ennustamise jõud: poliitika modelleerimine
Euroopa Liidu käsutuses on lai valik mudeleid ja neid kasutatakse kogu poliitikatsükli vältel. See kehtib eriti kavandamisetapi kohta, mis hõlmab järgmist: Jätkusuutliku mõju hindamineNeed mudelid on kodifitseeritud ELi parema õigusloome suunised ja tööriistakastja neil on oluline mõju poliitiliste tulemuste kujundamisele.
Nende mudelite jõud ei peitu aga mitte ainult tehnilises ülesehituses, vaid ka nende aluseks olevates valikutes. Nende hulka kuuluvad see, milliseid küsimusi prioriseeritakse, kuidas neid kaalutakse, milliseid eeldusi tehakse ja kelle vaatenurki kaasatakse. Need ei ole neutraalsed otsused. Need on poliitilised ja neid tuleb kontrollida.
Praegu ei hõlma paljud Euroopa Komisjoni kasutatavad mudelid suures osas ökoloogilise ökonoomika kontseptsioone. Need jätavad sageli tähelepanuta kliimamuutuste kulud või esindavad alaesindatult võtmeküsimusi. Säästva arengu eesmärke (SDGs) ja ei arvesta piisavalt õigusaktide majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnamõjusid.
Selle probleemi lahendamiseks peab EL mitmekesistama oma mõju hindamise lähenemisviisi kvalitatiivse ja kvantitatiivse analüüsi kombinatsiooni abil ning vähendama tuginemist kitsale hulgale oma olemuselt osalistele mudelitele. Reformid peaksid hõlmama keskkonna- ja heaolumõõtme integreerimist, mitme modelleerimismeetodi kasutamist ühe hindamise raames ja erinevate analüütiliste vahendite täiendavamat kasutamist.
Oluline on see, et komisjon varustaks end piisava suutlikkusega nende keerukamate, kuid vajalike menetluste rakendamiseks. ELi institutsioonid peaksid ühiselt need muudatused vormistama ja oma majandusliku modelleerimise tööriistakasti uuendama, ajakohastades oma Paremate õigusloomet käsitlev institutsioonidevaheline kokkulepe, mis on nüüdseks peaaegu kümme aastat vana. On ammu oodatud, et ELi majandusmodelleerimine kajastaks jätkusuutliku ja kaasava heaolu tegelikkust.
Globaalsed väljakutsed, globaalsed lahendused: ELi välismõju
On nüüdseks hästi dokumenteeritud, et ELi tarbimisharjumused – ja neid toetavad tarneahelad – avaldavad jätkuvalt negatiivset ülekanduvat mõju teistele riikidele. Need välised mõjud ähvardavad õõnestada kõiki ELi piires saavutatud siseriiklikke jätkusuutlikkuse edusamme.
Võtame näiteks ELi 2030. aasta eesmärgi vähendada kasvuhoonegaaside heidet 55%. See ei arvesta asjaoluga, et ELi import moodustab peaaegu poole bloki territoriaalsetest heitkogustest. Kuigi siseriiklik keskkonnamõju võis aastatel 12–2010 väheneda 2018%, isegi kui SKP kasvas 23%, suurenes ELi üldine tarbimisjalajälg samal perioodil tegelikult 4%.
Tegelikkuses on jalajälg tõenäoliselt palju suurem. Peamised mõjud, nagu ressursside ülekasutamise tagajärjel tekkinud bioloogilise mitmekesisuse vähenemine, jäetakse andmelünkade tõttu sageli välja, mis tähendab, et praegused arvud alahindavad keskkonnakahju tegelikku ulatust. Me näeme lahtisidumist, mis on ELi piires absoluutne, kuid globaalselt vaadatuna vaid suhteline. Lühidalt öeldes ei ole see piisav.
EL peab arvestama (nt kvantifitseerima, jälgima ja tegutsema) oma tootmis- ja tarbimisharjumuste globaalse majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnamõjuga. See tähendab kolmandate riikidega partnerlussuhete ümbermõtlemist. Selle asemel, et keskenduda kitsalt turulepääsule, peaksid uue põlvkonna ELi lepingud hõlmama täiustatud jätkusuutlikkuse mõjuhinnanguid, mis arvestavad ka sotsiaalsete ja keskkonnaalaste tulemustega.
Ka arengukoostöö prioriteedid peavad muutuma. Ametlikku arenguabi, nii selle taseme kui ka suunitluse poolest, tuleks kasutada vastastikku kasulike strateegiate toetamiseks, mis võimaldavad partnerriikidel oma heaolu eesmärke planeedi taluvuspiiride piires saavutada.
Lõppkokkuvõttes peaksid EL ja selle liikmesriigid kasutama oma laialdasi diplomaatilisi võrgustikke, et nõuda ülemaailmset õiglast üleminekut, mis toetab süsteemseid muutusi ja hõlmab jagatud vastutust piiriüleselt.
Peamiste majandusjõudude ümberkujundamine rahanduse ja ettevõtluse ümbermõtestamiseks
Heaolumajandusele ülemineku makromajanduslikku põhjust on üha raskem ignoreerida. Kliimaga seotud kahjude maksumus ületab kaugelt leevendamise kulud, kuid finantsvood on endiselt põhimõtteliselt vastuolus jagatud heaolu eesmärkidega planeedi piirides.
Avaliku sektori raha jätkub kahjulikesse tegevustesse, näiteks fossiilkütuste toetustesse, samas kui investeeringud rohelisse ja sotsiaalmajandusse on endiselt liiga piiratud. Hinnangute kohaselt on ELi tasandil vaja 500–1,000 miljardit eurot aastas, et lahendada planeedi kolmekordne kriis ja saavutada õiglane üleminek netoheitele 2050. aastaks. Seni pole me sellele numbrile veel lähedalgi.
Me mõistame, et konkureerivaid nõudmisi on palju, näiteks digitaliseerimine, konkurentsivõime, tööstuspoliitika või kaitse, kuid heaolumajandusele üleminek on vaieldamatult kõige kulutõhusam viis vastupidavate ühiskondade loomiseks, et neid prioriteete ühiselt lahendada.
Eelseisvad läbirääkimised järelmeetmete üle2027. aasta ELi mitmeaastane finantsraamistik (MFF) ja selle järeltulija Taastamis- ja vastupanuvõimalused kujutavad endast haruldast ja olulist võimalust. Need ELi eelarveprotsessid, mille haripunkt on 2025. ja 2026. aastal, on peamine võimalus toetada üleminekut õiglasele, jätkusuutlikule ja vastupidavale majandusele.
Ainult ELi rahastamisest ei piisa. Riiklikud ja rahvusvahelised reformid on üliolulised. See hõlmab maksude kehtestamist varale ja fossiilkütuste kasumile, keskkonnale kahjulike toetuste järkjärgulist kaotamist ja maksukogumise parandamist. Keskkonnaalased ja sotsiaalsed tingimused tuleks seada kesksele kohale kulutuste ja hangete valdkonnas, tagades, et iga kulutatud euro toetab positiivseid tulemusi inimeste ja planeedi jaoks.
Lahenduse osa peab olema ka erasektori rahastamine. EL ja liikmesriigid peaksid võimaldama nihet lühiajalistest finantshuvidest ja kasvunõudlusest, toetades finantsasutuste ja ettevõtete ümberkujundamist sotsiaalmajanduslikeks üksusteks. ELi jätkusuutliku finants- ja ettevõtlusraamistike tugevdamine on ülioluline mitte ainult hävitava majandustegevuse ohjeldamiseks, vaid ka nende ettevõtete konkurentsivõime suurendamiseks, mis lõpuks neto nullheitega majanduses õitsevad.
Kriisi ees on ELil võim kujundada jätkusuutlikku tulevikku
Selles artiklis esitatud poliitiliste soovituste edendamine pakub ELi poliitikakujundajatele oma rahva teenistuses selgema arusaama heaolumajanduse eesmärkidest ja vahenditest. See algab tunnistamisest, et ELi majandus ei ole ühiskonnast ega loodusest eraldiseisev; see on integreeritud kultuurilistesse ja sotsiaalsetesse süsteemidesse, mis ise eksisteerivad Maa biosfääri allsüsteemina.
Kolmekordse planeedikriisi valguses peitub lootus inimkonna loomingulises võimekuses, meie kollektiivses võimes ümber mõelda, ümber kujundada ja paremaks muutuda. Aastakümnete pikkune areng nii loodus- kui ka sotsiaalteadustes on andnud meile teadmised ja vahendid ühise heaolu saavutamiseks planeedi piiride piires.
ELil on nende omavahel seotud sotsiaal-ökoloogiliste süsteemide trajektoori kujundamisel võimas roll. Kuid see ei ole ülesanne, mida ta saab üksi täita. See on oma olemuselt globaalne ettevõtmine, mis peab tuginema solidaarsusele, vastutusele ja juhtimisjulgusele.
Rohkem infot
„Euroopa heaolumajandus – poliitilise tegutsemise võimalused”
Antoine Oger
Antoine Oger on Euroopa Keskkonnapoliitika Instituudi (IEEP) tegevdirektor. IEEP on Brüsselis asuv mõttekoda, mis teeb koostööd ELi ja rahvusvaheliste institutsioonide, akadeemiliste ringkondade, kodanikuühiskonna ja tööstuse sidusrühmadega, et koostada tõenduspõhiseid uuringuid ELi jätkusuutlikkuse poliitika kohta. Tema töö keskendub ELi sise- ja välispoliitika sidususele kaubanduse, kliima ja ringmajanduse valdkonnas.
Antoine töötas varem üle 12 aasta tehnilise abi osutamise alal lõunapoolsetele riikidele, tehes ulatuslikku koostööd asjaomaste ELi ja rahvusvaheliste osalejatega ELi koostööpoliitika elluviimisel. Tema hiljutiste publikatsioonide hulka kuuluvad IEEP poliitikaaruanded teemal „kliimaeesmärkide ning rahvusvahelise kaubanduse ja investeeringute vahelised pikaajalised seosedja lühiülevaade teemalKaubandus kaasava ringmajanduse nimel: kollektiivse tegutsemise raamistik'välja töötatud koostöös Chatham House'iga.
Antoine on ka Sciences Po Paris' adjunktprofessor, kus õpetab ELi jätkusuutlikkuse poliitikat rahvusvahelises perspektiivis, ning Pariisi La Sorbonne-Nouvelle'i ülikoolis, kus õpetab kliimaga seotud arenguprojekte tärkavates majandustes. Antoine'il on Euroopa poliitika magistrikraad Rennes'i Poliitikauuringute Instituudist Prantsusmaal.
Taube Van Melkebeke
Taube Van Melkebeke on Rohelise Euroopa Fondi (GEF) poliitikajuht. GEF on Euroopa tasandi poliitiline sihtasutus, mille eesmärk on edendada kodanike suuremat kaasatust Euroopa poliitikasse ning korraldada vestlusi, debatte, ideid ja ettepanekuid rohelisema ja sotsiaalselt õiglasema Euroopa nimel.
Taube asjatundlikkus hõlmab omavahel seotud valdkondi nagu töö, sotsiaalküsimused, keskkonnasäästlikkus ja puhta energia üleminek, omades üheksa-aastast kogemust nende teemadega töötamisel riiklikul, ELi ja rahvusvahelisel tasandil.
Praegu juhib ta GEF-i poliitikakeskust, mis keskendub Euroopa energiasiirde, sotsiaal- ja majanduspoliitika vahelisele seosele, ühendades sageli eraldatud valdkondi. Tema hiljutiste publikatsioonide hulka kuulub GEF-i poliitikaülevaade "Sooline võrdõiguslikkus ELi energiasiirde keskmes: peamised õppetunnid Prantsusmaa juhtumist"ja aruanne"Energiaprogrammis osalemise edendamine Üleminek".
Taube töötas varem poliitikanõunikuna kliimamõttekojas E3G, sotsiaal- ja tööhõiveatašeena Belgia alalises esinduses ELi juures ning valitsuspoliitikaametnikuna sarnastel aladel. Tal on Euroopa poliitika magistrikraad ning konflikti ja arengu magistrikraad Genti Ülikoolist (Belgia).