Huvi tervisediplomaatia teema vastu on viimasel ajal kasvanud. Selles artiklis kirjeldatakse, kuidas tervishoiudiplomaatia on arenenud, ja kaalutakse, kuidas see seostub säästva arengu eesmärkidega. WHO uus raamat "Tervisdiplomaatia: Euroopa perspektiivid”, Mille on toimetanud Ilona Kickbusch ja Mihály Kökény (2017), annab meile ka võimaluse teemat üksikasjalikumalt uurida.
Anna Gallinat
Tervisdiplomaatia, vähemalt Euroopa kontekstis, pärineb mitmetest rahvusvahelistest sanitaarkonverentsidest 1800ndate lõpus. Nakkushaigused, nagu koolera, ähvardasid Euroopa riikide vahel loodud kaubandussidemeid ning kaubanduse kaitsmiseks pidasid konverentsid rahvusvaheliste karantiinieeskirjade standardimist.
Diplomaatia viitab traditsiooniliselt riiklike huvide esindamisele rahvusvahelises üldsuses, tavaliselt välisasjade valdkonnas. Tervise osas pole see teisiti. Nagu 150 aastat tagasi, on tervisediplomaatiat kõige enam vaja globaalsete või piiriüleste terviseohtude taustal. Kuigi lõppeesmärk võib olla sama (kodanike kaitsmine), on saanud selgeks, et tervishoiuministeeriumid ei suuda seda eraldiseisvalt saavutada ning kaasata tuleb ka teisi sektoreid ja (valitsusväliseid) osalejaid.
Kogu 20th sajandil ja kindlasti koos WHO loomisega muutus tervisediplomaatia kuju mõnevõrra, kuid põhiprintsiibid kehtivad tänapäevani. Kickbusch & Kökényi raamatu korduvad teemad on valdkondadevahelised ja kogu valitsust hõlmavad lähenemisviisid tervishoiudiplomaatiale, mille autorid tuginevad enamasti „tervisele kõigis poliitikavaldkondades” (HiAP)-nüüd aktuaalsemaks kui kunagi varem. Nagu WHO Euroopa regionaaldirektor Zsuzsanna Jakab oma eessõnas kirjutab, on HiAP tänapäevase lähenemise tervisele ja tervisediplomaatia lahutamatu osa.
Tervisdiplomaatia toimub erinevate riikide ja nende valitsuste või esindajate vahel. Siiski võib seda läbi viia ka riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil erinevate sektorite sidusrühmadega. Lisaks, Tervisdiplomaatia: Euroopa perspektiivid leiab palju juhtumeid, kus aruteludes osalevad ka teised osalejad, näiteks „rahvusvahelised organisatsioonid ja valitsusvälised organisatsioonid, erasektor, avaliku ja erasektori partnerlused, filantroobid, akadeemikud ja kuulsused” (lk.164).
Hiljutine tervishoiudiplomaatia hoog paneb meid mõtlema ka selle negatiivsetele mõjudele, nagu tervishoiualase koostöö ebastabiilsemaks muutumine, kui tervishoiuküsimused lähevad rohkem poliitilisse või politiseeritud konteksti, ning (eba) jätkuv toetus mitmepoolsetele terviseorganisatsioonidele. Raamat nimetab „protektsionistlikke suundumusi ja ideoloogilisi lõhesid Euroopas” peamisteks negatiivse mõju allikateks ning nii seksuaalset/reproduktiivtervist ja -õigusi kui ka sisserändajate tervist kõige mandlikumaks probleemiks. Need on ka teemad, mis pakuvad Euroopale suurimaid võimalusi võtta juhtiv roll ülemaailmses tervishoiudiplomaatias.
Hiljuti mängis tervisealane diplomaatia olulist rolli säästva arengu eesmärkide (SDG) läbirääkimistel. Kestliku arengu eesmärgid, mis on olemuslikult seotud HiAP -lähenemisega, panevad „vajaduse süstemaatilisema ja koordineerituma lähenemisviisi järele oma riigi tervishoiupoliitika ja doonorriikide ülemaailmse tervise strateegiate kavandamisel. Tervist tuleb esitada mitte valdkondliku küsimusena, vaid kui üldist valdkonda, mis loob sildu tervise peamiste tegurite, näiteks hariduse ja vee jaoks. ” Selle vahendamiseks ja saavutamiseks saab kasutada tervishoiudiplomaatiat. Sellistes küsimustes nagu Ebola kriis kasutas tervishoiusektor edukalt diplomaatiat, et teha koostööd teiste sektoritega, nt välisasjad, areng ja julgeolek.
EuroHealthNeti lõppeesmärk on vähendada tervisealast ebavõrdsust. Tervisediplomaatia on ja võib selles abiks olla. Eessõna Tervisdiplomaatia: Euroopa perspektiivid mainib rikkuse ebavõrdset jaotumist raha, võimu ja ressursside osas ning nendib, et „tervisediplomaatia põhieesmärgid hõlmavad elanikkonna tervise ja heaolu õiglasemat parandamist”. Hästi läbi viiduna võib tervisealane diplomaatia tagada paremaid tervisetulemusi ja vähendada terviseohte kõigile ning seega suurendada tervisealast võrdsust.
Erinevatel foorumitel - riiklikel, Euroopa või ülemaailmsetel - on ikka ja jälle märgitud, et tervis on poliitiline valik. Genfis asuva ülemaailmse tervisekeskuse tegevdirektori Michaela Toldi sõnul on „tervis poliitiline valik ja ülemaailmne tervishoiudiplomaatia poliitiline protsess, mis püüab ühitada erinevaid huve” (lk 167). Seega, kuigi tervisealane diplomaatia oli minevikus kindlasti asjakohane, on selgeks saanud, et seda on tänapäeval vaja ja selle tähtsus suureneb tõenäoliselt järgmistel aastakümnetel. Eelkõige tervisealase ebavõrdsuse ja kestliku arengu eesmärkide lahendamisel võib tervisealane diplomaatia mängida olulist rolli nende eesmärkide saavutamisel, mis on põhimõtteliselt tervis kõikides poliitikavaldkondades ja nõuavad kõrgeimal tasemel poliitilist tahet.
Juurdepääs raamatule siin.
Anna Gallinat
Anna Gallinat on alates veebruarist 2018 Eurofoundi teabe- ja kommunikatsiooniosakonna kommunikatsiooniprogrammi ametnik. Ta toetab ja töötab üksuse eri meeskondades, et tagada Eurofoundi teavitustegevuses koordineeritud ja strateegiline lähenemine. Ta koostab ka kommunikatsiooniväljundeid erinevatel läbivatel teemadel, nagu sugu, COVID-19 või ELi poliitika.
Varem töötas Anna Brüsselis EuroHealthNetis, kus ta vastutas ELi tervisega seotud projektide kommunikatsiooni ja projektijuhtimise eest. Tal on bakalaureusekraad psühholoogias Twente ülikoolis Hollandis. Ta on lõpetanud ka Londoni majandus- ja poliitikateaduskonna soo- ja meediauuringud.