Tarbijatena oleme üha enam teadlikud sellest, millist mõju võib meie toitumine meie tervisele avaldada. Siiski on tervislike toiduvalikute vahel liikumine pidev võitlus, et mõista toodetel esitatud sageli eksitavat ja segadust tekitavat teavet. Vaatamata Euroopa Liidu (EL) jõupingutustele on praegused eeskirjad täis lünki ja erandeid, mis ei kaitse just neid inimesi, keda nad peaksid tervisele teenima.
Dr Nikhil Gokani, Essexi ülikooli rahvatervise õiguse abiprofessor, arutab vajadust tugevamate ja tarbijasõbralikumate märgistamispoliitikate järele, et toetada tarbijaid teadlike valikute tegemisel selle kohta, mida nad söövad.
Viimastel aastatel on EL astunud samme, et aidata inimestel teha tervislikumaid toiduvalikuid, uurides poliitikat, nagu näiteks pakendi esikülje märgistamise süsteemid.
Silmapaistev jõupingutus on Nutri-Score – loodud selleks, et suunata tarbijaid tervislikumate toiduvalikute poole. See värvikas süsteem kasutab viieastmelist värvi- ja täheskaalat, mis ulatub A-st (tumeroheline, kõige tervislikum) kuni E-ni (tumeoranž, kõige vähem tervislik). 2017. aastal Prantsusmaal esitletud Nutri-Score saavutas kiiresti kogu kontinendi ja tänapäeval on lihtne märgata rohelisest oranžini skaalat, mis annab ostjatele kohese ülevaate nende valikute tervislikust seisundist.
Vaatamata oma populaarsusele tekitas Nutri-Score mõningaid vaidlusi, mõned riigid pidasid seda ohuks oma kultuurilistele toidutraditsioonidele. Hoolimata vastuseisust ja toetusest on selle tugev tõendusbaas seda, et seda kasutatakse nüüd kuues ELi riigis. Tänu oma populaarsusele ja rangele testimisele nägi Euroopa Komisjon seda ka paljutõotava näitena pakendi esikülje märgistamisel.
Komisjon Strateegia farmist kahvli juurde oli suur ambitsioon, mille eesmärk oli "võimaldada tarbijaid tegema teadlikke, tervislikke … toiduvalikuid". Selle strateegia käigus mõistis EL kiiresti, et Euroopa rahvatervise tõeliseks kasuks on vaja toiduainete märgistamise edasist standardimist kogu ELis.
Toidumärgised annavad aga vaid osalise ülevaate toodete mõjust tervisele. Ja toidumärgised on vaid üks osa suuremast teabepildist, mis tõukab tarbijaid ebatervisliku toidu poole või sellest eemale. Mõne olulise muudatusega võib toiduainete märgistamine muutuda veelgi võimsamaks vahendiks, mis aitab tarbijatel kogu ELis teha tervislikumaid valikuid. Aga kuidas?
Hästi informeeritud avalikkus
ELi toiduteabe seadused, näiteks Toidualase teabe tarbijatele (FIC) määrus, mille eesmärk on pakkuda tarbijatele selgemat, täpsemat ja hõlpsasti arusaadavat teavet ostetavate toodete kohta.
Kuigi FIC-määrus näeb ette, et teave peab olema "selge ja kergesti mõistetav", on selle nõude tõhusus vaieldav. Näiteks "selge" ei tähenda "märgatavat" kohustuslikku toitumisalase teabe esitamist sageli pakendi tagaküljel, kus neid on vähem tõenäoliselt näha.
Tarbijatele lihtsa juurdepääsu tagamine olulisele teabele on oluline samm, mis aitab inimestel teha teadlikke otsuseid oma toiduvaliku kohta. Kuigi edusamme on tehtud, on vaja täiendavaid kohandusi, et varustada tarbijad vahenditega navigeerimiseks toidukeskkonnas, mis eelistab tervist kasumile.
Tarbijatele lihtsa juurdepääsu tagamine olulisele teabele on oluline samm, mis aitab inimestel teha teadlikke otsuseid oma toiduvaliku kohta. Kuigi edusamme on tehtud, on vaja täiendavaid kohandusi, et varustada tarbijad vahenditega navigeerimiseks toidukeskkonnas, mis eelistab tervist kasumile.
Kasulik teave tervislikuma eluviisi jaoks
Kuigi ELi toiduainete märgistamise eeskirjad annavad olulist teavet, ei suuda need tagada meie toidus sisalduva läbipaistvuse. Kui võtame toitainete sisalduse, tuleb see esitada 100 g või 100 ml toote kohta. Kuigi see võimaldab võrrelda sarnaseid tooteid, pakub see vähe abi, kui proovite võrrelda erinevaid tootetüüpe erineva suurusega portsjonitega. Tarbijad vajavad tõesti ka toitumisalast teavet portsjoni kohta, kuid selleks ei ole seaduslikku nõuet. Kohustuslike soovitatavate portsjonite suuruste puudumine toob kaasa ka selle, et tarbijad suurendavad suuremate portsjonite tõttu teadmatult oma kaloraaži.
Pakendi esikülje märgistussüsteemid peavad aitama tarbijatel hõlpsamini hinnata, kas toode on tervislik või mitte. Kui toidupakendil on loetletud koostisained, nagu puuvilju sisaldav toode, kuid tegelikku kogust teadmata, jätab inimesed teadmatusse. Ebatervislikel koostisosadel, nagu kõrge suhkru-, soola- või küllastunud rasvade sisaldus, ei ole selgeid terviseohu hoiatusi, mistõttu tarbijad ei saa täielikult aru nende toodete võimalikest tagajärgedest nende tervisele. See on Nutri-Score’i eelis, mis annab tarbijale kohe märku, kas toode on enam-vähem tervislik.
Reklaamihiiglased: kui suured lubadused kukuvad luhta
Teine lünk määruses on kohustusliku märgistuse puudumine peale pakendamise. Loomulikult ei saa me rääkida toiduainete märgistamisest, rääkimata reklaamihiiglastest. Toiduturundus on tarbijate arusaamade ja ostuotsuste kujundamisel oluline tegija, kuid turundajad ei ole kohustatud esitama oma reklaamides toitumis- või koostisteavet. Selle asemel pommitavad nad meid kui tarbijaid emotsionaalselt laetud turundussõnumitega, surudes tooteid ilma tervisealaste faktideta.
Isegi kui tööstused pakuvad vabatahtlikult toitumisalast teavet, on see sageli eksitav. all EL määrus toidu kohta esitatavate toitumis- ja tervisealaste väidete kohta, peavad toidualased väited olema täpsed ja mitteeksitavad. Kuid isegi täpse teabe esitamisel võib see siiski olla eksitav. Sellised tervisealased väited nagu "raud aitab vähendada väsimust" võivad olla tõesed, kuid sageli jäetakse märkimata, et kasu kehtib ainult siis, kui toiduga tarbimine on ebapiisav. Sarnaselt võib kõrge suhkrusisaldusega toodetele, nagu laste teraviljad, olla märgistus "kiudainerikas" või "sisaldab kaltsiumi", mis tekitab "tervist peseva" efekti, mis paneb tarbijad uskuma, et toode on tervislikum kui see on.
Mis veelgi hullem, lastele ja noorukitele turustatavad tooted võivad olla eriti eksitavad. Näiteks lastele mõeldud teraviljad sisaldavad suures koguses lisatud suhkrut ja sageli on nendes koomiksitegelased, kes tõmbavad tähelepanu oluliselt toitumisteabelt kõrvale. Kuigi toiduainete etiketid peavad olema kergesti arusaadavad, ei suuda need sageli selgitada, kas teatud koostisained, näiteks rasv, on tervislikus koguses.
Toidu märgistamise maailm on keeruline ja sisaldab palju erandeid. Näiteks ei pea väikepakendid sisaldama enamikku kohustuslikku teavet. Tegelikult on üheksateist konkreetset toodet või tootekategooriat toitumisalase teabe esitamisest täielikult vabastatud. Kuigi alkohol on ELi õiguses määratletud toiduna, on see endiselt vabastatud nii toitumisalase teabe kui ka koostisosade märgistamise kohustusest. See on eriti murettekitav, arvestades selle laialdast tarbimist ja hästi dokumenteeritud terviseriske, sealhulgas seitset tüüpi vähi põhjustamist.
Toiduturundus on tarbijate arusaamade ja ostuotsuste kujundamisel oluline tegija, kuid turundajad ei ole kohustatud esitama oma reklaamides toitumis- või koostisteavet. Selle asemel pommitavad nad meid kui tarbijaid emotsionaalselt laetud turundussõnumitega, surudes tooteid ilma tervisealaste faktideta.
Tarbijate mõjuvõimu suurendamine: kas see on võimalik?
ELi toidualase teabe eeskirjad ei taba tarbijate teavitamisel märki. Kuid kui tarbijatele mõeldud toidualase teabe eeskirju täiustataks, kas need saaksid tarbijaid mõjutada?
Et aidata inimestel teha tervislikke otsuseid, peaks toidukeskkond julgustama tarbijaid kasutama tervisealast teavet. EL teab, kuidas turg aitab või takistab tarbijatel tervislikke otsuseid langetada. . Aastal Uus tarbijakava, teatas komisjon, et „tarbijate mõjuvõimu suurendamine tähendab tugeva põhimõtete ja vahendite raamistiku loomist” ning „tugeva raamistiku loomist, mis tagab tarbijate ohutuse, teavitamise, hariduse, õigused, kahju hüvitamise ja jõustamise”.
Uuringud näitavad, et toiduvalik sõltub sisemiste ja väliste tegurite kombinatsioonist, nagu maitse, isiklikud harjumused ja toidukeskkond. Tarbijate mõjuvõimu suurendamiseks ei piisa pelgalt teabe andmisest.
Tervislikum tulevik tähendab targemat märgistamist?
Isegi kui teabe reguleerimine üksi ei suuda tarbijaid mõjutada, aitab see kaasa mõjuvõimu suurendamisele. Tarbijatele tervisliku toiduga seotud otsuste tegemise võimaldamiseks peab teave vastama kahele tingimusele.
Esiteks peavad teabereeglid olema hästi kavandatud.
Seega peab EL hoolikamalt mõtlema tõenditel põhinevatele ja kontekstitundlikele reeglitele selle kohta, kas tarbijate teave on märgistusel esitatud, mida, kus, millal ja kuidas pakutakse. Näiteks tuleks toitumisalane teave esitada viisil, mis võimaldab tarbijatel sellest aru saada, näiteks kohustusliku Nutri-skoori kaudu. Kuigi komisjon on võtnud kohustuse teha ettepanek ühtlustatud pakendi esikülje toitumisalase teabe märgistamise kohta, ei pea ta siiski oma 2022. aasta tähtaega mööda.
Samuti on oluline, et EL reguleeriks turundusteavet tõhusamalt. Ebatervislike toodete kohta tuleks toidualased väited keelata. Muu turundus tuleks keelata, kui see suurendab ebatervisliku toidu tuntust, atraktiivsust või tarbimist.
Teiseks tuleb tunnistada, et teave ei ole imerohi dieediga seotud haiguste vastu võitlemisel.
Tarbijate toiduotsuste tegemine on mitmefaktoriline ja keeruline. Nüüd on tõesti selge, et toitumise parandamiseks on vaja regulaatoreid, et tulla toime tööstusharu tavadega, mis tõukavad meid kehva toitumise poole. Need tööstuse taktikad maksimeerivad ebatervisliku toidu ületarbimist tervisliku toidu arvelt. Nende hulka kuuluvad uute ülimaitsvate toodete loomine, nende agressiivne reklaamimine, tervislikust toidust madalamate hindadega müümine, suurteks valmisportsjoniteks pakendamine ja laialdaselt juurdepääsetavates kohtades müümine.
Tervist mõjutavate kaubanduslike teguritega võitlemine, nagu ebatervisliku toidu agressiivne propageerimine, on tarbijatele paremate tulemuste saavutamiseks hädavajalik. EL peab tarbijate tervise kaitsmiseks välja pakkuma rangemad seadused.
Nikhil Gokani
Nikhili töö uurib, kuidas saab seadusi kasutada mittenakkushaiguste vastu võitlemiseks, keskendudes eriti ebatervislikule toitumisele ja liigsele alkoholitarbimisele ning sellega seotud tervisealastele ebavõrdsustele. Nikhili töö ühendab rahvatervise riikliku, ELi ja rahvusvahelise õigusega, keskendudes tarbijakaitsele, kaubandusele ja inimõigustele. Nikhili põhiteadmised on toidu- ja alkoholiteabe reguleerimises, eriti pakendi esiküljel oleva toitumisalase teabe ja alkoholi märgistamise alal. Nikhil esineb regulaarselt riiklikel ja rahvusvahelistel konverentsidel. Ta on avaldanud palju publikatsioone nii eelretsenseeritavates ajakirjades kui ka muudes väljaannetes. Nikhil teeb regulaarselt koostööd valitsuste, valitsustevaheliste organisatsioonide ja kodanikuühiskonnaga nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil. Ta on kirjutanud aruandeid sellistele organisatsioonidele nagu WHO, UNICEF ja Movendi International. Tema uurimistööd on rahastanud mainekad organisatsioonid, sealhulgas meditsiiniuuringute nõukogu ja Wellcome Trust. Ta on Euroopa alkoholipoliitika liidu (Eurocare) alkoholi märgistamise ja tervisehoiatuse rahvusvahelise eksperdirühma esimees, WHO Euroopa alkoholi märgistamise tehnilise nõuanderühma liige ning Euroopa rahvatervise seaduse ja rahvatervise osakonna asepresident. Assotsiatsioon (EUPHA).