Kas ilmikud võivad teha rahvatervise uuringuid? Ja kui jah, siis millised oleksid väljakutsed ja eelised? Need küsimused olid riikliku rahvatervise ja keskkonna instituudi (RIVM) strateegilise uurimisprogrammi raames läbi viidud projekti keskmes.
Autor: Lea den Broeder
„Kurjade” probleemidega, nagu ülekaalulisuse epideemia ja püsiv ebavõrdsus tervisega, kaasnevate väljakutsetega saab nõuetekohaselt toime tulla ainult „kogu ühiskonna” lähenemisviisiga, mis hõlmab mitte ainult organisatsioone ja instituute, vaid ka kodanikke. Selleks on vaja ühist teadmistebaasi, mis arendatakse dialoogi kaudu kõigi ühiskondlike sidusrühmadega, sealhulgas kodanikega. Kuigi rahvatervisega seotud teadmised on juba ammu olnud eksklusiivne ekspertide pärusmaa oma subkultuuride ja žargooniga, muutub see kiiresti. Kodanikuteadus ehk kodanike aktiivne osalemine teadusuuringutes on muutumas rahvatervise valdkonna huvipunktiks; arusaam, et sekkumine on sihtrühma kaasamisel tõhusam, tähendab kodanike kaasamise vajaduse tunnustamist. Uued tehnoloogilised arengud on avanud uusi võimalusi koguda, analüüsida, salvestada ja jagada suures koguses andmeid. See avab ka uusi koostöövõimalusi.
RIVM töötas välja ja katsetas mudelit, et kirjeldada ja analüüsida kodanikuteaduse kasulikkust rahvatervises nii teaduse kui ka kodanikuteadlaste endi jaoks. Oluline katsejuhtum oli projekt, kus osales 35 ilmikut naabruskonna terviseuurijat Amsterdami prioriteetses naabruskonnas, kus oli kõrge tööpuudus ja vaesus. Need kodanikuteadlased kogusid teavet, mis võiks aidata paremini reageerivat tervisepoliitikat välja töötada, küsitledes enam kui 350 kaaselanikku. Näiteks heideti valgust põhjustele, miks elanikud kohalikku rohelist keskkonda alakasutasid. Oluline on see, et projekt oli tervist edendav sekkumine; ilmikud terviseuurijad suurendasid oma tervisealast kirjaoskust ja muutsid oma tervisekäitumist. Lisaks arendasid nad välja oma tervisealase aktiivsuse, lisades küsitletud elanike poolt oluliseks peetud terviseküsimused, näiteks siseõhu kvaliteedi, kohaliku poliitika tegevuskavasse.
Koostöös kodanikega saab kasutada ka spetsiaalseid vahendeid rahvatervise integreeritud lähenemisviiside jaoks, nagu naabrusaudit ja tervisemõju hindamine. Tõepoolest, tervisemõju hindamises, mis on kavandatava poliitika eeldatava tervisemõju prognoositav hinnang, peetakse kodanike osalemist isegi keskseks elemendiks. Naabruskonna auditeerimisel või naabruskonna tervisega seotud aspektide süstemaatilisel kontrollimisel on elanike kaasamine vähem levinud. Vaatamata sellele erinevusele näitasid kaks kirjandusülevaadet, et nii (osalus) HIA-l kui ka naabruskonna auditeerimisel puudub kindel tõendite baas elanike osalemise kohta, samuti teooriapõhised instrumendid, meetodid ja protseduurid, mida saab praktikas rakendada.
Kodanike kaasamine rahvatervisealastesse teadusuuringutesse on kindlasti lubadus nii teadmiste arendamisel kui ka panusena tervise edendamisse. See võib võimaldada juurdepääsu uutele või raskesti kogutavatele andmetele, suurendades samal ajal kohalikke kogukondi. Selle potentsiaali realiseerimiseks on aga veel palju ära teha. Kogukonnad vajavad tuge ja haridust, et nad saaksid oma panuse anda, samas kui teadlased peavad õppima, kuidas oma uurimisprojektides kogukonnarühmadega koostööd teha. Vaja on uusi tööriistu ja protseduure, katsetamist ja hindamist ning kodanikuteaduse projektid tuleb integreerida laiematesse terviseedendusstrateegiatesse. Kuid ennekõike on kodanikuteadus andmise ja võtmise küsimus. Eksperdid peavad leppima sellega, et neil on vähem kontrolli uurimisprojekti üle, et luua paremaid ja sotsiaalselt tugevamaid teadmisi.
Loe rahvatervise kodanikuteaduse kohta lähemalt: Den Broeder L (2017). Kodanike terviseteadus kõigis poliitikavaldkondades. Kogukondade kaasamine teadmiste arendamisse (doktoritöö, VU University Amsterdam, Holland).
Lea den Broeder (PhD)
Lea on Hollandi riikliku rahvatervise ja keskkonna instituudi (RIVM) tervishoiu vanemnõunik kõigis poliitikavaldkondades. Lisaks töötab ta Amsterdami rakenduskõrgkooli keskkonna- ja terviseprofessorina.